Sissejuhatus
Jõuluaeg, advendiaeg, on nüüd algamas ja teema, mis mulle eelmisel nädalal Piiblit lugedes silma jäi, ei pruugi sellesse aega päris hästi sobida.
Või äkki ongi.
Jõuluhooajal kohtume üha enam erinevate sugulastega ja mõnikord ei ole see ilma pingeteta. Ja võib-olla aitab tänase piibliteksti üle mõtisklemine muuta olukorda mõnes olukorras veidi vähem pingelisemaks. Võib-olla ei ole teil selles osas mingeid probleeme.
Piiblitekstiks on Matteuse 23, kus Jeesus kritiseerib massiliselt variserid, nn hädakisa. Tegelikult on tekstis juttu toksilisest käitumisest ja ma tahaksin koos teiega selle üle mõtiskleda.
Ma tahtsin alguses välja lugeda toksilise käitumise definitsiooni, kuid selle kohta ei ole Vikipeedia artiklit.
Te teate vist sõna "mürgine". See tähendab "mürgine" või "kahjulik" ja pärineb tõenäoliselt vanakreeka keelest. "tò tóxon" tähendab midagi sellist nagu "vibu", mida kreeka võitlejad kasutasid relvana. "Toxikòn phármakon" oli siis see mürk, millesse sõdalased noolepead kastsid.
Ja see võib olla üsna silmatorkav pilt, sest mürgine käitumine võib tabada teid nagu mürgine nool.
Kuid peamine probleem mürgise käitumise puhul on see, et seda nähakse tavaliselt teises inimeses. Ma tahaksin täna koos teiega neid hädakisaid läbi vaadata, sest Jeesus räägib üksikasjalikult sellest variseride mürgisest käitumisest.
Mõistet "käitumine" tuleb mõista veidi laiemalt; siinkohal võiks kasutada uut saksa sõna "mõtteviis", st põhiline mõtteviis, kuidas inimene oma elus mõtleb ja tegutseb. Võib-olla sobib ka mõiste "mentaliteet".
Mida teha
Ma alustan Matteuse 23:1-4; NL
Ma arvan, et see on üsna räige avaldus: "Pidage kinni sellest, mida nad ütlevad, kuid ärge järgige nende juhiseid."
Võib-olla tuleb siinkohal meelde ka vanasõna "jutlusta vett, joo veini".
Ei ole ebatavaline, et me mõistame teiste üle karmimalt kohut kui enda käitumise üle. Sarnase avalduse leiame Matteuse 7:3; NL
Keeruline on see, et tavaliselt arvate, et teil ei ole palki silmis, sest te ei näe seda.
Seda toksilist käitumist aitab muuta see, kui me mõistame, et me teame vaid vähe. 1. Korintlastele 13:9 ütleb Lutheri tõlge nii ilusasti: "Kasutaja teadmised on tükeldatud.
Me teame vähe ja tala silmis sümboliseerib seda palju, mida me ei tea.
Nüüd leiame siit veel mürgisemat käitumist: "ei tee vähimatki asja, et oma koormat kergendada". See tundub mulle väga tõlgendav tõlge, sest teistes tõlgetes öeldakse, et nad ei mõtle neid koormisi isegi sõrmega puudutada.
Kuid mürgine käitumine on selge. Teine vajab survet, absoluutselt!
Võib-olla näide poliitikast: Ma ei tea, kas te olete jälginud seda arutelu kodanike sissetuleku kohta. CDU pidas sanktsioonide võimalikkust algusest peale väga oluliseks. Valitsus soovis kuue kuu pikkust usaldusperioodi, mis on nüüdseks ümber lükatud. Ma ei oska otsust ise hinnata, kuid minu arvates on tähelepanuväärne, et mõned parlamendiliikmed ei usalda põhimõtteliselt sotsiaaltoetuste saajaid, kuid nõuavad endale lisaks palgale üsna kenasid ühekordseid toetusi, mille kohta ei pea osaliselt midagi tõestama. On olemas ühekordne 12 000 euro suurune kindlasummaline summa kontoritehnika jaoks ning samuti on olemas nelja ja poole tuhande euro suurune igakuine kindlasummaline summa, mida parlamendiliikmed võivad kulutada ilma igasuguse tõendita. On ka muid toetusi, millest mõned nõuavad tõendeid, kuid minu arvates on need summad üsna jõhkrad ja nõuavad siis sanktsioone, järelevalvet ja survet.
Seepärast soovitan olla väga ettevaatlik, kui inimesed nõuavad teiste suhtes survet.
Ma märkasin selles lõigus veel üht mürgist käitumist. Jeesus ütleb: "Pidage kinni sellest, mida nad ütlevad".
Me kipume sageli mitte kuulama inimesi, kes käituvad nagu eeslid, isegi kui nad võivad mõnes punktis õigesti rääkida.
Ma arvan, et isegi selliste inimeste avaldustele tuleb läheneda suhtumisega: "Katsetage kõike ja hoidke, mis on hea".
Loomulikult on see väga raske, seda ei taha teha, kuid see on küpset mõtlemist, kui te hindate avaldusi ratsionaalselt.
Staatuse küsimus
Liigume edasi järgmisse lõikesse (jj 5-12):
Aplaus ja tunnustus kui mis tahes käitumise liikumapanev jõud on kindlasti mürgine.
Tunnustuse ja aplausi saamine on küll tore, kuid kui see on tegevuse keskne motiiv, siis läheb asi halvasti. Siis allutate sellele tähtsamad asjad. Võib-olla hakkate inimestele rääkima seda, mida nad tahavad kuulda, et jätkuvalt aplausi saada, võib-olla hakkate vehkima, et jätkuvalt teiste ees esiplaanil olla.
Ma arvan, et ratsionaalselt võttes on kõigile selge, et selline käitumine on ebatervislik.
Kuid mõelgem veidi laiemalt. See algab:
"Kõik, mida nad teevad, teevad nad ainult väliselt."
Mulle tuli pähe lause "Mida inimesed arvavad!". See läheb kaugemale aplausist ja tunnustusest.
Kui palju ruumi annad sa oma elus sellele lausele: "Mida inimesed arvavad!"? Millisel hetkel muutub see toksiliseks?
Olen sageli kuulnud, et vabakiriku liikmed kardavad, et neid peetakse sektiga segi. Seepärast on väga oluline osaleda kõigis oikumeenilistes tegevustes. "Mida inimesed peaksid arvama!"
Seega võite muidugi osaleda oikumeenilistes tegevustes, kui te arvate, et need on mõttekad.
Milline on näiteks seisukohtade võtmine mõnes sotsiaalses küsimuses? Näiteks abort? Loomulikult on oluline, et abi oleks kättesaadav, on erijuhtumeid, kui ema elu on ohus jne, kuid inimene on algusest peale inimene. Abort on vale. "Aga mida inimesed peaksid arvama!"
Loomulikult ei ole tegemist inimeste mahategemisega, toon teeb muusika, sõbralik keel, autoriteetne sisu, kuid küsimus jääb: "Mida inimesed peaksid arvama!". Millal muutub see toksiliseks?
Lähme tagasi äratundmise juurde. Ärge nimetage kedagi oma isandaks, isaks, õpetajaks. See on muidugi mõnevõrra kummalise välimusega tekst. Muidugi, kui ma oleksin õpipoiss, kutsuksin ma oma meistrit oma meistriks, ja ma kutsun ka oma isa isaks, ja ma pidin oma kooliajal tegelema ka inimestega, keda ma tänapäevalgi nimetaksin õpetajateks.
Ma ei tea, kes seda teksti viimse sõna lõpuni tõlgib. Ma tundsin kord ühte Jehoova tunnistajat, keda tema noor poeg kutsus oma eesnime järgi. Kuid ma ei küsinud temalt kunagi, kas see on seotud selle piiblilõiguga, ma lihtsalt oletasin, et see on seotud.
Mu lapsed kutsuvad mind ka isaks, mis ei ole minu arvates nüüd paha.
Ma arvan, et tegemist on nende terminite kasutamisega domineerimise ja ülemvõimu kontekstis, nii nagu variserid seda mõistsid ja elasid. V.11 ütleb, et suurim neist peab teenima teisi.
Jeesus tutvustab siin perspektiivi: Mis on kasulik teisele? Lõppkokkuvõttes tähendab teenimine seda, et teeme seda, mis tuleb teisele kasuks.
Ja ilma selle perspektiivita, mis on teisele kasulik, muutuvad domineerimine ja üleolek mürgiseks. Mõnel juhul on raske kokku leppida, mis on teisele kasulik, ja see teeb olukorra muidugi keeruliseks.
Teine arvamus
Läheme edasi järgmiste salmide juurde (salmid 13-15):
Nagu te siin selgelt näete, võis Jeesus Kristus olla ka vihane. Ta seisis inimeste vastas ja nägi elavalt, mida nende käitumine põhjustas.
Ma tahan seda natuke emotsioonitumalt vaadata, sest mul ei ole praegu kedagi otse ees.
Evangeelium oli juba algul häiriv. Sa ei pea tegema kõike õigesti, sa võid tuua oma süü Jumala ette ja sa võid enda ees tunnistada, et sa oled süüdi ja saada Jeesuse Kristuse kaudu vabaks.
See on muidugi tülikas inimestele, kes tahavad täpselt kindlaks määrata, mida peaks ja mida ei tohiks teha.
See kehtib ka üldisemalt: kui inimesed, kes järgivad paljusid reegleid, vihastuvad nende peale, kes elavad vabamalt ja väheste reeglitega, on see mürgine käitumine.
Ärge saage minust valesti aru, ma arvan, et reeglid on põhimõtteliselt head. Kuid te peate kinni pidama reeglitest, mida te ise peate mõistlikuks ja kasulikuks.
Kui sa hoiad sellest kinni ainult sellepärast, et teised hoiavad sellest kinni, siis jõuad kiiresti sellele rajale: kui mina hoian sellest kinni, siis peab ka teine inimene sellest kinni pidama! Siis tekib teatav kadedus reeglite suhtes ja see on kindlasti mürgine.
Lisaks sellele räägib tekst ka sellest, kes määrab, mis on tõde. Ja ka sellest, et teised peaksid seda tõde tingimata aktsepteerima.
Olen veendunud, et meil kristlastena on üks tõde, evangeelium, mis on üsna hästi kokku võetud apostlite usutunnistuses. Mina isiklikult igatsen selles ikka veel Piibli tõde, aga muidu arvan, et see on tõde, milles kõik kristlased saavad ja peaksid kokku leppima.
Kõik muu: kuidas me seda praktikas rakendame, milliseid reegleid me leiame oma igapäevaelus heaks, kuidas me oma usku väga praktiliselt elame? See on see, millega me peame maadlema oma piiratud tunnetuse ja piiratud teadmistega. Me oleme teel oma puudustega, me eksime sageli, me mõistame mõnikord Piiblit valesti, kuid me usaldame Jeesust Kristust.
Kui me muutume ülbeks ja arvame, et teame alati kõigest täpselt, muutub see samuti mürgiseks.
Vale suhtumine toob kaasa vale õpetamise
Liigume edasi järgmisse ossa (salmid 16-22):
Ma ei taha siinkohal üksikasjadesse laskuda, kuid üks põhireegel saab selgeks:
Kui te arvate, et teil on tõde, siis ütlete lõpuks rumalaid asju.
Sellest peaks selle osa jaoks nüüd piisama.
Mis on oluline?
V. 23.24
See on põnev küsimus: mis on oluline ja mis mitte?
Näiteks variserid, kui nad võtsid oma söögi jaoks sellist vürtsi nagu petersell, tõid sellest kümnendiku templisse. See oli suur kulu ja kes sai kasu sellest, et tõi templisse mõned puru petersellimurud.
Õiglus, halastus ja usk, see on see, mis loeb. Kui see välja jätta, siis muutub tegelikult kogu käitumine toksiliseks. Loomulikult on kümnise andmine hea, kuid selline kitsarinnalisus ilma õige suhtumiseta on igal juhul mürgine.
Sees ja väljas
V. 25-28
Probleemiks on siin selgelt eneseanalüüsi puudumine. Ma olen hea ja sellega ei ole mingit probleemi, seda nad ise arvasid. Kuid Jeesus vaatab sügavamale ja paljastab siin tegelikkuse.
Te peate olema valmis aeg-ajalt mõtlema oma suhtumise ja käitumise üle, viima oma vead Jumala ette ja olema valmis muutusteks, muidu on teil siin veel üks mürgise käitumise allikas oma elus.
Noh, ma ei ole kunagi...
Liigume edasi viimase täna käsitletava lõigu juurde (salmid 29-31):
"Noh, ma ei oleks kunagi...", see on mürgine mõtlemine. See on sarnane, kui hinnata karmilt inimeste käitumist diktatuurides. Kaugelt vaadates arvavad kõik, et nad on vastupanuvõitlejad.
Olgem teadlikud oma nõrkusest, haavatavusest ja kiusatusest. Me vajame Jeesust Kristust, kellega me saame oma igapäevaelus hakkama, kellega me saame läbi rasketest olukordadest ja kelle juurde me saame alati tulla.
Kokkuvõte
Lõpetuseks loetlen veel kord lühidalt üksikud punktid:
- Nad ei tegutse vastavalt sellele, mida nad teile õpetavad.
- Loomulikult on vale oodata, et teised teevad rohkem kui nemad ise (killustikuriba).
- Samuti on mürgine, kui leiad, et surve teistele on põhimõtteliselt hea.
- Aga kontrollige siiski kõike ja hoidke head.
- Staatuse küsimus
- Aplaus ja tunnustus ei tohi olla tegevuse liikumapanevaks jõuks.
- "Mida inimesed peaksid arvama!" Kui palju see lause meid määrab?
- Me vajame perspektiivi, mis on kasulik teisele.
- Teine arvamus
- Evangeelium on tõene, teeb vabaks ja on paljudele tüütu.
- Ja evangeeliumi rakendamisel ja elluviimisel käime alandlikult oma puudulike teadmistega, kuid usaldame Jeesust Kristust.
- Reeglitest kinnipidamine ainult seetõttu, et kõik teevad seda, ei ole hea. Ja reeglikadedus on mürgine.
- Kui te arvate, et teil on tõde, siis ütlete lõpuks rumalaid asju.
- Mis on oluline? Õiglus, halastus ja usk, see on see, mis loeb. Kui see puudub, muutub see mürgiseks, eriti väiklane käitumine.
- Seest ja väljast: Ei ole oluline, kuidas me väljastpoolt paistame, me peame alati mõtisklema enda üle, tulema Jeesuse juurde, et meie sisemine olemus saaks puhtaks.
- "Noh, ma ei oleks kunagi..." on üsna ülbe ja ka mürgine. Olgem teadlikud oma nõrkusest ja pöördugem ikka ja jälle Jeesuse Kristuse poole.