Sissejuhatus
Kaks nädalat tagasi pidasime oma jumalateenistust linnafestivalil ja saime ebatavalise komplimendi.
Üks tuttav Brückerfeldi kioskist ütles mu naisele pärast seda, et paljud inimesed siin kioskis ei olnud isegi märganud, et tegemist on jumalateenistusega. Sonja küsis: "See on peaaegu kompliment," millele sõber vastas: "Jah, nii võib öelda.
Nad ilmselt arvasid, et see on kontsert või midagi sellist. See oli meelelahutuslik, muusika oli lõbus, ilmselt mitte nii, nagu nad tavaliselt jumalateenistust kogevad.
Seega tundus, et meie jumalateenistus läks üsna hästi ja kuulajaid oli rohkem kui lava ees olevatel toolidel istujaid.
Aga kas meie teenus oli "hea" ja kuidas te otsustate, kas see oli hea?
Kõikide kohtumiste eesmärk on
Ma loen 1. Korintlastele 14:26, NGÜ, mida seal öeldakse jumalateenistuse kohta:
Sellele kirjakohale eelnev tekst räägib üksikasjalikumalt keelekõnede ja prohvetluse käsitlemisest ja see viib just selle salmi juurde. Ja kui selle salmi väide kehtib kõigi kogunemiste kohta, siis ma arvan, et see kehtib eriti jumalateenistuste kohta.
"See peab olema nii, et kõik saaksid kasu oma usust."
Teised tõlked kirjutavad, et see on "ehitamiseks", kuid see on vanamoodsas keeles sama asi.
Kas linnafestivali külastajad, kes olid tunnistajaks jumalateenistusele, said kasu oma usust, või kui nad ei tea veel midagi usust: Kas usk toodi neile lähemale?
Sellele küsimusele on väga raske vastata. Kuid tahaks teada.
Ettevõtetes pööratakse palju tähelepanu edu mõõtmisele. Kas see, mida me teeme, annab soovitud tulemusi? Inimesed tahavad seda mõõta, et töötada tõhusamalt. Selles ei ole põhimõtteliselt midagi halba.
Kogukonnas on see üsna keeruline. Ka siin ei ole tõhususe idee põhimõtteliselt vale. Teil on kulud selle eest, mida teete, ja see ei tohiks olla raisku läinud töö. Aga kuidas mõõta näiteks pärast jutlust, kui suur on külastajate usust saadav kasu?
Võib-olla võiksime teha seda nagu DIY poes, kus väljapääsu juures on mõnikord nupuriba, kus on viis nuppu, vist halvast heani, mida esindavad smileysid, kurvast rõõmsast rõõmsani. Me võime panna midagi sellist siia väljapääsu juurde, ja kui te välja lähete, vajutate lihtsalt üks kord nuppu. Ja jutlustaja, täna oleks see mina, saaks siis tulemuse, kui kõik on seda vajutanud. See oleks kindlasti põnev.
Naljaga pooleks, otsisin kord internetis sellist nupuriba, aga ei leidnud midagi. Termin "nupuriba" ei ole ilmselt õige.
Sellised hindamisribad on muidugi üsna kahepoolsed. Ühest küljest ei mõtle inimesed sageli liiga palju selle peale, vaid lööb lihtsalt kuidagi spontaanse tunde järgi. Ainult väga suure hulga inimeste puhul võivad tulemused siiski olla mõttekad.
Teisest küljest ei saa te mingit täpset tagasisidet, miks teie usku ei olnud täna nii suur kasum? Te tahate ka areneda, te tahate õppida. Ja see tähendab ka seda, et mõnikord tuleb aru saada, et teised ei saa mõnikord suurt midagi teha nende suurte mõtetega, mis sul ettevalmistamisel olid.
Ma ei usu, et keegi siin sooviks sellist hindamisbaari. Midagi sellist on liiga isikupäratu ja kuidagi ka liiga halastamatu.
Ja me ei tohi kõigi mõistlike tõhususe kaalutluste juures unustada, et Jumal tegutseb ka individuaalselt. Kui jutlus ei kõneta peaaegu kõiki jumalateenistusel osalejaid, kuid aitab üht inimest elu muutval viisil, siis oli jutlusel tõenäoliselt ikkagi oma eesmärk.
Loomulikult võib ka teiselt poolt hobuselt maha kukkuda ja kui sa jutlustajana mõistad, et vaatad ainult "huh" nägusid, siis ütle endale, et see aitab sind väga palju.
Selles jutluses tahaksin ma jätkata meie tegevuse tulemuse vaatlemist, kuid tahaksin üht asja rõhutada sissejuhatusena.
See on väga silmatorkav Psalm 127:1; NL:
Kõigis sisulistes kaalutlustes tulemuste, tõhususe, metoodika jne kohta tuleb alati jääda sellele alusele, et Issand, Jeesus Kristus, peab töötama. Ilma Teda usaldamata ja kuulamata ei ole isegi parimatel kaalutlustel mõtet.
Seda ei tohi kunagi unustada.
Osaluskirik
Tuleme tagasi varasema salmi juurde (1. Korintlastele 14:26; NGÜ):
"Kui sa tuled kokku, on kõigil midagi anda".
Ärge muretsege, ma ei kavatse raadiomikrofoniga läbi ridade kõndida.
Tekstis on midagi enesestmõistetavat, et igaühel, kes usub Jeesusesse, on midagi anda. Igaüks on oluline. Kõik ei pea pidama kõnesid. Mõned inimesed ei taha väga palju rühmade ees rääkida, ma mõistan ka seda. Ja mõned asjad, mida te olete Jeesusega kogenud, on väga isiklikud ja te tahate neid jagada ainult kaitstud keskkonnas. See on samuti selge.
Kuid siin loetletud näited näitavad teatavat mitmekesisust: laul, õpetus, prohvetlik sõnum, keelekõne koos tõlkega, kõik eesmärgiga, et teised saaksid kasu oma usust.
Ma ei usu, et see nimekiri on täielik. See võib olla ka sketš, võib-olla tants, luuletus, maalitud pilt, kogemus, lihtne tunnistus, võib-olla võite selle peale mõeldes välja mõelda rohkemat. Võib-olla kedagi liigutab mingi teema ja ta on selle üle mõelnud ning annab selle edasi ühele jutlustajale, kes seda siis jutluses kõigi hüvanguks edasi arendab. Kõik ei pea pidama kõnesid ja kõik ei pea seisma ees, kui nad ei taha.
Võib-olla on keegi jäänud kinni piibliteksti juurde, millega ta ei saa hakkama, mida ta võib-olla isegi peab vastuoluliseks teiste tekstidega või vastuoluliseks sellega, mida ta on oma elu jaoks ära tundnud. Ja kuna meil ei ole kõikehõlmavat arusaama Piiblist, leiame alati tekste, mida me ei suuda klassifitseerida, sest meie teadmised on vaid killukesed. Jagame seda üksteisega. Võib-olla leiame üheskoos selgituse, võib-olla jagame lihtsalt konflikti tekstiga ja ootame, et kõik see saaks vastuse Jeesuses igavikus.
Aga, ja see on eriti oluline: see peaks alati olema nii, et igaüks saaks oma usust kasu. See peab olema motiiv. See ei pea olema täiuslik, kuid suhtumine peab olema õige. Ideaalis meeldime üksteisele ja naudime osadust ning juba ainuüksi sel põhjusel tahame, et teine inimene saaks kasu oma usust.
Seetõttu võite panustades proovida panna end ka kuulajate olukorda, et te ei paiskaks lihtsalt oma juttu välja, olenemata sellest, kuidas teised sellest arvavad.
Edasi, pärast seda salmi, on lühike lõik prohvetlikust kõnelemisest, mis sobib siia üsna hästi (1. Korintlastele 14:30-32; NGÜ):
Liigutage seda palves ja eelkõige võtke endaga kaasa, et igaühel meist on Jeesuse kaudu midagi anda, mis võib olla kasulik kellegi teise usule. Igaüks on oluline.
Külvamine ja lõikamine
Me jääme tulemuste juurde.Kuidas me üldse leiame midagi, mida saame edasi anda?
Kui me elame koos Jeesusega, läbime loomulikult tema elukooli. Palve ja piiblilugemise kaudu õpime temalt ning saame jagada oma kogemusi ja anda neid edasi.
Või me töötame millegi kallal. Me õpime laulu, mis aitab meid, töötame välja mõtteid, töötame kirikus, sest see on meile oluline. Ja sellest tuleb midagi välja.
See on natuke nagu külvamine ja lõikamine.
Tegelikult kasvab taim ise, kuid me paneme seemne istutamisega alguse ja töötame selle kallal, et soodustada kasvu, väetades, mulla lõdvendades ja mida iganes veel vaja teha.
Siiski ei saa oma kristlikku elu vaadelda ainult tulemuste seisukohalt. Me ei loe Piiblit ainult selleks, et midagi õppida või palvetada, et midagi saada, vaid me tahame saada osadust Jeesusega Kristusega.
Usk Jeesusesse ei ole religioon, vaid see on isiklik suhe Jumalaga.
Ma tahan jätkata jutluses "tulemuse" teema käsitlemist, kuid see on mõttekas ainult siis, kui teil on see suhe Jeesusega, kui te saate temalt oma patud andeks ja seeläbi rahu Jumalaga.
Aga seal, kus te palvetate teiste eest, ehk jagate midagi, annate midagi edasi või töötate mingil viisil koguduses, näib külvamise ja lõikamise põhimõte juba sobivat.
Ja kui ma mõtlen külvamise ja lõikamise peale, siis mõtlen alati Psalm 126:5,6; NL:
Sellel, et need salmid alati meelde tulevad, ei ole mingit sügavamat tähendust. Ma laulsin kunagi rohkem kui 30 aastat tagasi Scheidewegi projektikooris ja seal oli üks laul, mis pani täpselt need kaks salmi muusikasse, ja see meeldis mulle väga.
Kuid kas külvamine peab tingimata olema seotud valu ja kannatustega, et saak oleks hea? Varem oli ka meie ringkondades arvamus, et kõik, mis on lõbus, on keelatud ja ainult tõeliselt ebameeldivad tegevused on Issandalt, nii et me oleme puhtuse poole lihvitud.
Psalm räägib Iisraeli tagasipöördumisest pärast väljasaatmist ja ma seostaksin pisaraid väljasaatmisega ja rõõmu tagasipöördumisega.
Aga mõelgem sellele ikkagi: Kui valus peab olema külvamine, et oleks põhjust rõõmustada saagi üle? Või võib ka külvamine olla lõbus?
Lõbus võib olla nii kahepoolne asi. Kui teete ainult seda, mida tahate teha, siis teie elu, iga suhe ja iga kogukond ebaõnnestub. Siis te ei tee maksudeklaratsioone, te ei korista kööki pärast toiduvalmistamist, te ei vestle oma laste õpetajatega jne. Ma arvan, et te võite mõelda piisavalt palju asju, mida teile ei meeldi teha, kuid teete neid ikkagi. Puhas lõbuühiskond on kohutav ja ebaõnnestub.
Kuid ma usun, et sageli on teil tegelikult lõbus teha tegevusi, mille jaoks teil on sobivad anded ja võimed.
Te olete võib-olla kuulnud ütlust:
Leia töö, mis sulle meeldib, ja sa ei pea kunagi elus päevagi töötama.
See on muidugi jämedalt lihtsustatud, kuid selles on tõde.
Ma arvan, et kui keegi kurdab pidevalt oma töö koormuse üle, siis on tal võib-olla vale töö. Loomulikult kehtib see sama palju ka kogukonnas töötamise kohta. Ja ma arvan ka, et siis ei ole töö tulemused nii head.
Nagu ma ütlesin, ma ei taha rääkida puhtalt lõbutsemiskultuurist. Täiskasvanuks olemise osaks on ka ebameeldivate ülesannete võtmine siin ja seal, kui see on vajalik. Aga kui igapäevane elu koosneb ainult ebameeldivatest asjadest, siis on midagi mäda.
Võib-olla peame taas aktiveerima andekatestid koguduses, kui võimaliku seemne, et iga inimene leiaks endale sobiva ülesande, millega ta saab samastuda, kus ta tavaliselt naudib seda ja kus sellest midagi välja tuleb, ehk et võtta taas kord üles pilt psalmist: "Õnneliku saagiga saagikoristus".
Selliseid ütlusi, nagu see, et töö peaks sulle meeldima, on rohkemgi.
Kuulsin kord kristlikust kontekstist ütlust:
Armastage Jumalat ja oma ligimest kogu südamest ja tehke, mida tahate.
Loomulikult on ka see veidi lihtsustatud, kuid selles on ka sügavam tõde. Kui meie suhtumist kujundab tõesti Jumala ja ligimese armastamine kogu südamest, siis tahab ka meie tahe õiget asja. Selline suhtumine on loomulikult pigem kingitus või ollakse selle poole teel arengu mõttes, mitte aga teadlikult otsustanud: "Homsest alates elan ma nii".
Siin leiame jälle külvamise ja lõikamise. Seeme on uus suhtumine, mille saame alguse või uue kohtumise kaudu Jeesusega Kristusega, ja saak on meie tahe, meie mõtted ja teod.
Kokkuvõte
Ma jõuan järeldusele:.
- Me tuletasime alguses meelde, et meie linnafestivaliteenistus võeti üsna hästi vastu.
- Jumalateenistuse eesmärk peaks olema, et igaüks saaks kasu oma usust.
- Samuti arvasime, et oleks kasulik, kui me saaksime seda kasu kuidagi mõõta, kuid see on väga keeruline. Ja kui me vaatame tulemust, ei tohi me kunagi unustada, et kõik sõltub Jumalast (Kui Issand ei ehita maja, siis ehitame me seda asjata).
- Vastavalt salmile 1. Korintlastele 14:26 tundub peaaegu iseenesestmõistetav, et igaüks annab oma panuse Jumala teenimisse. Kui me oleme vaadanud, mis see võib olla, siis peaksime võtma selle palve alla, kuidas me saame seda enda jaoks ellu viia. Eesmärk on alati oluline, et igaüks saaks kasu oma usust.
- Kuigi kristlaseks olemine on oma põhiolemuselt suhe ja osadus Jeesusega Kristusega, võib meie elu võrrelda külvamise ja lõikamise põhimõttega.
- Siis kuulsime veel kahte ütlust, mille üle mõtiskleda:
- Leia töö, mis sulle meeldib, ja sa ei pea kunagi elus päevagi töötama.
- Armastage Jumalat ja oma ligimest kogu südamest ja tehke, mida tahate.